Muuseum võttis meid vastu küdeva kaminaga ja tervitussõnad ütles muuseumi asutaja Alo Põldmäe. Seejärel kuulsime ülevaadet Holdre lossi ajaloost ja saimegi asuda tutvuma muuseumi eksponaatidega.
Kuivõrd tegemist ei olnud tavapärase muusikaloo tunniga, ega ka mitte tavapärase muuseumituuriga, siis käisime esmalt läbi kõik muuseumi ruumid ja seejärel said kõik õpilased loosiga väikese uurimisülesande. Ülesandeid oli erinevaid - kes pidi otsima klavereid, millel pole meistri nime või kes pidi uurima lähemalt mõne meistri pille ja tegevust. Nii hargnesimegi muuseumi ruumidesse laiali ja õpilased asusid uurima.

Fuajees asub ekspositsiooni ainus haamerklaver, mida tutvustas Brayan. Kristella-Mariliis rääkis klaveritest, mis ei kanna meistri nime. Teises ruumis saime Karola abiga lähemalt tuttavaks kahe eesti ja ühe Läti tahvelklaveriga. Kolmandas ruumis ehk Peterburi salongis või ka nn Kõpu salongis asuvad tuntumate Peterburi meistrite pillid. Oli ju Peterburi just see linn, kuhu läksid 19. sajandi lõpus muusikaharidust saama esimesed eesti professionaalsed heliloojad, aga ka tulevased Eesti Vabariigi klaveritöökodade asutajad ja meistrid. Salongis tutvustas Kristella kunagisele Tartu Ülikooli rektorile Johan Kõpule kuulunud kaunist kabinet-tiibklaverit J. Becker. Samas ruumis asus ka üks Saaremaalt pärit harmoonium, mille meistriks Koppel. Siinjuures tekkis arutelu, kas see ehk võiks olla meie oma klassi poisi Stefan-Edgar Koppeli kauge sugulane. Luule rääkis meile Lichtenthali pianiinost, mis olevat olnud üks Liszti lemmikpille Euroopa turneedel.

Muuseumi neljandas ruumis ehk väikeses vahesaalis rääkis Stefan-Edgar klaverimeister Rathkest ja tema klaveritööstusest. Hannamaria tutvustas meister Ossi pianiinot. Muuseumi viiendas ruumis ehk suures saalis tutvusime Eliise abiga Sprenk-Läte klaveriga. Sai kinnitust, et Cimze seminaris õppinud helilooja Aleksander Läte oli ka klaverimeister. Viimaseks tegi ülevaate Vanemuise klaverist Marleen.

Lisaks klaverite ja meistrite lugude uurimisele oli meie õpilastel võimalus mängida mitmetel erinevatel muuseumi klaveritel. Nii kõlaski ootamatult muuseumis korraga Kõpule kuulunud Becker, Uno Naissoole kuulunud Ihse klaver, 1970-ndate Estonia ja Harald Keresele kuulunud Bechstein. Vähemalt nelja klaveri üheaegne mäng erinevatest ruumidest tekitas haruldase helide maailma, mida muuseumitöötaja sõnul haruharva tekib.


Eve Müür
Muusikaloo õpetaja